Kunstnikust endast
” I believe that we all have some kind of pain. However, this does not necessarily mean suffering.
I use my negative emotions and pain and create something beautiful into this World instead.”
Kärolyn Huum The Artist
Kärolyni lugu
Minu nimi on Kärolyn Huum ja ma olen iseõppinud kunstnik. Sündisin 17. mail 1997. Olen 26 aastane. Ma olen üles kasvanud Lõuna-Eestis, Võrumaal, Sännas. Eesti on väike riik Baltimaades.
2018. aasta jaanuaris oli meil elukaaslasega raske autoavarii, kui vastassuunast tuleva autojuhi möödasõit ebaõnnestus kui ta riivas meie ees oleva auto külge ning seejärel tegi laupkokkupõrke meie sõidukiga. Kokku osalesid selles õnnetuses kolm sõidukit. Ma sain kõige raskemad vigastused ja mõned ka sellised, millele ei ole arstide sõnul lootust täielikule paranemisele.
Kus ma olen tänasel päeval? Ma annan endast parima mis on minu võimuses – kingin endale ja teistele, tehes iga päev mida enim armastan, läbi enda kunsti positiivset emotsiooni. Ma usun, et meil kõigil on omamoodi valud. Kuid see ei pruugi tähendada ilmtingimata lõputut kannatamist. Olen suutnud leida inspiratsiooni ka läbi valu ja negatiivsete emotsioonide ning otsustan luua siia maailma pigem midagi uut ja erilist.
See on väärtuslik õppetund kõigile, kes endas kahtlevad. Ärge kunagi uskuge kedagi teist rohkem, kui iseenda intuitsiooni. Tuleta meelde, et elu ei anna meile alati seda, mida me tahame, vaid teinekord seda, mida me vajame.
Mu unistus
Enne õnnetust oli minu salajane soov saada koreograafiks, et ühendada rahvatants kaasaegsete tantsustiilidega. Tantsimine on mu suurim kirg tänaseni, kuigi ma seda teha enam ei saa. Kõige suurem vigastus oli mul jalal – vasaku jala kandluu oli täielikult killustunud. Mulle ehitati nullist plaatide, kruvide ja muude metallide abil doonurluust uus kandluu. Arstid ütlesid, et jään ratastooli ja selle jalaga enam ei kõnni. Tänaseks päevaks olen suutnud ratastoolist loobuda ja kõnnin hetkel umbes 15 minutit või nii kuidas kannatan. Kuna haiglas olles tekkis mul ka raske haavand vigastatud jalale, siis sain ka teise raske diagnoosi ning tulevikus pean suuretõenäosusega seisma silmitsi ambuteerimisega. Proovin olla, aga bakteriga sõber ja enda täielikule tervenemisele kindlaks jääda.
Ühel õhtul ei suutnud ma enam oma emotsioone taluda, nii et ostsin odavaimad akrüülvärvid, lõuendi ja pintslid ning hakkasin lihtsalt maalima kuna sisetunne seda ajendas. Mul ei ole formaalselt kunstiharidust ja ma ei olnud varem maalinud. Kuigi mäletan, et mulle meeldis kooli ajal silmi joonistada.
Järgmisel päeval oli lõuend täidetud lilleaiaga ja ma mõistsin, et mu hinges on justkui lilleaed peidus. Ma hakkasin maalima just selle emotsiooni pärast mis ma sain. Mõistsin, et olen loomupäraselt tugev ja pean jätkama. Ma olin üllatunud ja sain aru, et vaatamata sellele valule, saab endiselt luua midagi hämmastavat ja ilusat.
Pärast pikka eneseanalüüsimist ja regulaarset meditatsiooni, muutus minu visuaalne pilt aina paremaks ja avastasin, et tugev ja struktureeritud sisemine mina loobki tugeva tervikliku elu aluse. Maalimine aitab mul oma sisemist mina selgemini näha ja hoida. See annab mulle võimaluse elada praeguses hetkes. Mälestused on minevikust ja ettekujutamine on tulevikus. Me kannatamegi kas mälestuste või ettekujutamise tagajärjel. Enamus mu maalid tulevad mu enda ettekujutatud paikadest. Ma alustan tihti maalimist nii, et ei tea milline lõpptulemus välja näeb. Just see teekond ja protsess ise on mulle oluline. Lõpptulemus üllatab mind alati ja tekitab endale ka “wow” effekti.
Ma olen nüüdseks maalinud peaaegu kuus aastat. Ma olen kinkinud ja müünud palju maale. Olen saanud juba üle maailma toetajaid ja minu maale on ostetud kõige rohkem just välismaalaste poolt. Enamus maale on tänaseks päevaks Ameerika Ühendriikides või Inglismaal. Veel olen saatnud mõned maalid , Austraaliasse ja isegi Uus-Meremaale. Samuti veel mõned riigid Euroopas. Üks maal on jõudnud isegi ka Alaskale. Paljud minu toetajad on öelnud, et minu maalidel on ka tervendav jõud ja, et neil on isegi ärevushoog või peavalu väiksemaks läinud. See annab ainult tegutsemistahet ja jõudu juurde. See on see mis teeb mind unikaalseks. Ma loon vaatamata sellele kuidas end tihti peale tunnen, ikka siia maailma midagi täiesti uut ja erilist.
Kümne aasta pärast näen end elamas metsa sees, väikses palkmajas, kus on ka minu väike kunstistuudio. Mulle meeldib just maal elada ning mu unistus on omada kodu, kus saaksin teha seda, milleks olen sündinud ning elada võimalikult valuvabalt. See võib olla suur väljakutse, kuid see on tulnud mind õpetama midagi olulist. See on ka üks minu suurimatest eesmärkidest – anda võimalikult paljudele edasi sügavamat teadmist ja tunnet, et elu sügavaim ilu võib end peita lihtsuses ja väärtustes olla just siin ja praegu.
Peale õnnetust hakkasin enda keha rohkem väärtustama ja hindama ning hakkasin tegelema ka joogaga. Nüüd mõistan, kui tähtis on arusaada, et haigused ja probleemid tulevad meie ellu teinekord väljakutsetena ja nad on meile justkui õnnistusteks, et saaksime kasvada inimestena täisväärtuslikumaks. Kahjuks mõistavad inimesed seda teinekord alles siis, kui on kõigest sellest ilma jäänud, mis oli neile varasemalt oluline. Elu ei ole
kuidas me tahame, vaid kuidas me vajame.
Me kõik peaksime mõtlema, miks elu meile neid korduvaid õppetunde ette viskab ja miks need meile vajalikud on. Oma emotsioonide täielikuks vastuvõtmiseks ja terviklikuks elamiseks ning mitte enda sisemusega vastuollu minemiseks. Me peame märkama enne ja ei tohi lasta oma intelligentsusel meie endi vastu töötada. Enne kui ma alustasin maalimist, armastasin ka kirjutada. Ma võin Teiega väikest lõiku jagada. Mõtteaineks. Kuna Teie viimati end nii tänasite?
Minu lugu
Pole emotsiooni ega ühtki mõtet. Üks mikrohetk. Täielik vaikus. Intensiivsem hingamine. Tasakaalu keskpunkti otsimine ja selle sügavam tunnetamine.
Ma ei tunne midagi peale rahu. Rahu, mille nimel olen elanud. Lootes, et see hetk saabub. Hetk, mil ma ei tunne midagi muud kui püsivat õnnetunnet. Hetk kui lasen enda mõtetel lennata ilma igasuguse vaevata. Mul on selge arusaam, kus olen pärit, kus hetkel olen ja kuhu jõuda tahan.
Pole enam mõtet, mis suudaks mind viia sinna puntki, kus olen olnud. Oskus kontrollida oma emotsioone, annab meile võimaluse kontrollida suurt osa enda elust. See suhtumine on andnud mulle viimasel ajal parimad võimalikud valikud. Me ei saa kontrollida kõike mis meiega juhtub, aga me saame kontrollida kuidas sellele reageerime. Suur osa on suunatav. Enamus väljakutseid satuvad meie teele, et mõistaksime meie endi vanu uskumusi ja tõekspidamisi. Me oleme justkui peeglid üksteisele. Me peame läbi lõikama kõik vanad uskumused ja eelarvamused.
Vahepeal peame panema end ebamugavatesse olukordadesse ja alles seejärel saame kohaneda ning enda elu ja mõtteviisi muuta. Nagu külmad vannid, talisuplus, negatiivsete emotsioonidega silmitsi seismine, nende aktsepteerimine ja neist lahti laskmine ning enda ja teistele andestamine, tundub raske, kuid tunne, mida saad, kui surud end sellest läbi – võib olla elumuutev. See võib õpetada meile väga palju. Hirmu emotsioon. Sundides oma keha mugavustsoonist välja, alles siis see muutub vastupidavaks ja kohaneb ka meie mõtteviisiga.
Oma keha ja meele tervendamiseks peaksime nendele emotsioonidele vastu astuma ja siis saame lõpuks mõista elu sügavamat tähendust. Täielikult hinnata kartmata. Meil peab olema piisavalt tahet, et sundida oma meelt lõhkuma ning piire, mille oleme ise endale seadnud. See on ainult mugavus, mis survestab meid üha sügavamale ja sügavamale raamistikust, mille oleme loonud. Inimesed on võimelised kohanema kõigega. Isegi kui su meel on stressirohkes seisundis ja ka siis kui see on rahulik.
Olen uhke, et olen suutnud ennast selle stressirohke aja jooksul piisavalt ravida, nii et enam ei tundu “maailma vastu võitlemine” nagu lainete vastu ujumine, vaid pigem rahulikult eluga kaasa triivimine. Enam pole neid välja mõeldud käänulisi teid ja tee on palju sirgem kui varem – kui ma tundsin, et võitlesin isegi elu enda vastu Ma lasen end sujuvalt kanda, elu ilus ja valus, ilma vastupanuta. See on ainus, mis on minu võimuses.
Kõik meie ümber on nii kiire ja kõik otsivad midagi enamat. Midagi, mis muudaks elu veelgi väärtuslikumaks. Võtan hetke, et aru saada, et see koht, kuhu kõik üritavad jõuda, see eksisteerib juba praegu – siin. Tänan Kärolyn. Oled vastu pidanud ja ületanud juba suurema osa oma elu ümbritsevatest väljakutsetest ja seda selleks, et mõista, et kodu on seal, kus oled sina. Ma suutsin lasta lahti reaalsusest, mille olin lapsepõlvest saati endasse kodeerinud.
Seal kus on elu, olen ka mina. Ma ei jõudnud kohale, olen siin kogu aeg olnud. Olen jõudnud sügavamatele teadmistele juba väga noorena, mis mõjutavad kogu minu järgnevat elu. Loobudes enda loodud uskumustest ja arvamustest, olen justkui võimeline läbi libisema elu keerukusest ja nägema tervikpilti palju positiivsemast perspektiivist, kui oleksin kunagi ette kujutanud. Ma murdsin iseenda loodud raamistiku ja vabastasin end. Aitäh, ma armastan ennast täielikult ja kõike, mis mind ümbritseb.
Kaasa arvatud minu tugevusi ja nõrkusi, mille kaudu toimub pidev areng, uue loomine ja sünd.
